Üks raamat, mis räägib aju toimimise mehhanismidest.

Raamatus võrreldakse aju tööd arvuti toimemehhanismidega. Vahe on selles, et arvutis salvestatakse andmed süsteemselt kindlasse kohta, kuid ajus on kõik segamini - algul kõik salvestub, siis selekteeritakse olulised asjad vähemtähtsatest ning põhimõtteliselt pillutakse lihtsalt laiali, kusjuures mida rohkem me mõnele sündmusele hiljem mõtleme, seda rohkem meie aju seda ajapikku muudab, nii et esmapilgul paras puder ja kapsad. Seepärast teeb aju pidevalt ka vigu, kuid samas on tal oskus asju teatud viisil selekteereida, mida arvutil pole. Kui peaksime meelde jätma iga pisiasja, jookseks meie aju pidevalt kokku nagu juhtub vahel arvutisüsteemidega. Sellepärast salvestab meie aju enamasti pigem üldpilti, nagu näiteks lugedes või kuulates raamatut püüame aru saada mõttest, selle asemel et iga sõna pähe õppida.

Huvitav on on uurimus mälestuste võltsimise kohta. Me teeme vigu salvestamise ajal ning lisaks muudame oma mälestusi iga kord, kui neid meelde tuletame - me ei saa end ka kuidagi kaitsta väliste tegurite mõjutuste eest, mis meie mäluga pidevalt manipuleerivad. Isegi kui me seda teame, anname siiski võltmälestuste tekkimisele järele, sest kaaslaste surve, kui näteks teised inimesed mäetavad sündmusi teistmoodi ning tung sobitada oma mälestusi teiste omadega, mõjutab aktiivselt meie mälu. 

Mälestusi on võimalik tagantjärele täielikult muuta ja uutega asendada, mida kasutatakse ka teraapiates, kui inimestel on oma minevikusündmuste tõttu tõsiseid probleeme.

Kuid mida saaks teha oma mälu päästmiseks, et mitte minna võltsingute liimile?

1) Vanemaks saades sisseharjunud kaitsemahhanism tugevneb, nii et kui üle 60-aastast inimest hoiatada enne mälutesti, et kavatsetakse sisestada võltsmälestusi, siis suudeb ta lihtsamini hoiduda õigeid ja valesid sündmusi ja ütlusi segamini ajamast kui näiteks 18-33 aasta vanused noored, kes langevad oma valede mälestuste ohvriks hoiatustest hoolimata. Nende ajud on kiiremad ehitama vaimseid sopikesi, mis hägustavad pilku tegeliku olukorra ees. Seevastu vanemate inimeste mõtlemine kulgeb juba sissetallatud radu pidi ja on seetõttu eksimustele vähem aldis.

2) Rasedusvastaseid hormoone kasutavad naised on vähem vastuvõtlikud tagantjärele antud valeteabele. Näiteks kui näidata neile esmalt pilti ja neid pärast veenda, et stseen nägi välja natuke teistsugune ( a la, et üks inimene seisis puu, mitte ukse juures), ei luba nad sel valeteabel oma mälestuste osaks saada. Põhjus on arvatavasti selles, et naissuguhormoonid vähendavad võimet märgata kõrvalisi detaile (eelkõige siis, kui neid esitatakse jutu sees, mitte piltidena). Teiste sõnadega: naissuguhormoone kasutavale naisele ei saa muljet avaldada niivõrd looga, vaid pildiga. Nii et meestele, kes tutvuvad näiteks portaalides hea vihje, lüürilise enesekirjelduse asemel sobib hästi hoopis stiilne foto! Pole küll kindlaks tehtud, kas sama asi toimib ka meeste puhul, sest väidetavalt pole leitud piisavalt katseisikuid.

3) Olles teadlik oma mälu nõrkusest teavet hiljem moonutada, mida rohkem me möödunud sündmusele mõtleme ja seda edasi räägime.

Mälestuste moonutamist võib tõlgendada ka aju erilise loomejõu väljenduseks. Mida sagedamini me midagi meenutame, mida rohkem me oma ettekujutusi ilustame, seda rohkem  moonutame oma mälestusi. kuid tulevaste ettevõtmiste plaanimiseks ongi just seda vaja. teiste sõnadega: et võiksime midagi hiljem ette kujutada, peame seni juhtunu koost võtma ja loovalt uuesti kokku panema. See on muidugi vastuolus sooviga asju õigesti mäletada, aga eelis on palju suurem: me suudame endale ette kujutada peaaegu kõiki mõeldavaid tulevikustsenaariume. Ainult seetõttu, et lepime oma mälestuste ekslikkusega, oleme üldse võimelised looma uusi ideid. On selgunud, et inimesed võltsivad pidevalt alateadlikult oma senise elu kohta käivaid mälestusi nii, et nende hetkeolud paistaksid paremad. 

Palju on raamatus juttu ka ajatajust. On uuritud, et mida rohkem on inimesel teatud alal kogemusi, seda väiksem on tagantjärele tunduv ajakulu, mis on nendele teatud toimingutele kulunud. Ehk siis tuttav asi on rutiinsem ja tundub tehes palju aega võtvat, kuid hiljem seda meenutades muutub sellele kulunud aeg jällegi palju lühemaks. Seevastu tehes midagi uut ja põnevat või toredat aeg lausa lendab ja tundub et on möödas vaid hetk selle alustamisest, kuid hiljem tundub see aeg hoopis pikk ja kõik on palju paremini meeles kui rutiinseid tegevusi tehes. Nädalane puhkus näiteks saab ruttu läbi, kuid hiljem meenjutades on kõik põnevad asjad meeles ja tundub see aeg palju pikem. Töönädal seevastu venib ja venib, kuid hiljem meenutades ei suuda tuvastada, kas on möödunud nädal või kaks. Rutiin on tõeline ajakiirendi: vähe uut ja ei midagi põnevat - aju surub mälestused kokku, kuni lõpuks on alles vaid murdosa tegelikult kulunud ajast. 

Niisiis, meil ei olegi tegelikult mingit ajataju. Pigem luuakse meie ajataju kunstlikult ja tagantjärele. Meie meeli stimuleeritakse ja me paigutame kogemused lõpuks ajalisse taustsüsteemi.

Õnneks valetab aju suud-silmad täis ka iseendal ning kannab hoolt selle eest, et see, mis on mitmekülgne ja põnev või mis meid õnnelikuks teeb, tunduks hiljem meenutades eriti pikana.

Ajatajust rääkides tuleb jutuks ka hilinemine, mida esineb enamusel inimestest päris tihti. Kuigi meie nigela ajaarvestamisoskuse juures mängib siin rolli üks teinegi tegur. Nimelt: mis on aju jaoks veel hullem kui hiljaks jäämine? See, kui jõuda kohale liiga vara, et peab ootama. Sest ootamist vihkab aju nagu katku. Miks, sellest räägib raamat pikalt, samuti igavusest ja paljust muust. 

Teavet on raamatus rohkelt, mis toob selgust nii mõneski asjas. Tegemist on mahukama raamatuga. Mulle meeldis , nii et soovitan lugeda.