Suhtesõltuvuste teemaline raamat, päris mahukas ja väga huvitav.

Tänapäeva psühholoogia ei käsitle armastust enam sellisena nagu vana aja romaanides. Kui varem arvati, et armastus on seda suurem, mida rohkem igatseti ja kannatati ning vaadeldi seda kui asjade loomulikku käiku ja normaalset olukorda, siis nüüd tunnustatakse sundarmastust peaaegu kõikjal ohtliku ja hälbeid tekitava haigusseisundina. Kuid sellest tunnustusest ei piisa, et panna pidurit seda kinnismõtet määratlevatele tunnetele ja käitumisele. Abi saab siiski teraapiast, mis õpetab nägema oma käitumise ja mõtete enesehävituslikku mudelit ning sellest üle saama. Sellistest teraapiatest oleks kasu ilmselt kõigile inimestele, sest kellel meist poleks olnud mõnda sõltuvust. 

 Antud raamatust saame hulgaliselt selgitusi kinnisideede kohta ning selle kohta, mida tähendab liiga palju armastamine. Kui siis suudame oma probleemile vabalt nime panna ja sellest aru saada, miks ei suuda me siis sellest üle saada? Kahjustatud isiksusel ei ole nimelt tarvilikku jõudu enese ravimiseks ega ka oskusi. Me vajame abi, et muuta seda, mis on nii sügavalt ilmselt juba lapsepõlvest saadik meie iseloomu sisse sööbinud ning see raamat saab siin abiks olla.

 Millised on ohu märgid, et keegi armastab liiga palju? Kui enamik meie vestlustest lähimate sõpradega on temast ja tema probleemidest, mõtetest ja tunnetest; kui me vabandame pidevalt tema sobimatut käitumist välja sellega, et tal oli raske lapsepõlv ning soovime olla talle terapeudi eest; kui meile ei meeldi tema juures teatud iseloomujooned ja käitumismudelid, kuid me loodame, et kui ise oleme vaid piisavalt head, siis suudame teda muuta; kui meie suhe ohustab meie emotsionaalset heaolu ja võib-olla isegi füüsilist tervist ja turvalisust; kui me vaatame pidevalt telefoni ja ootame, et ta endast märku annaks, suutmata nautida mingeid muid tegemisi jne. 

 Raamat heidab pilgu põhjustele, miks  nii paljud naised, kes otsivad armastust, leiavad ikka ja jälle ebaterveid, mittearmastavaid partnereid ning aitab selgusele jõuda, miks on meil nii raske lõpetada suhteid, mille puhul me juba ammu teame, et see ei rahulda meie vajadusi.

 Me näeme, et meie armastus muutub sundarmastuseks, kui partner on kättesaamatu, hoolimatu, sobimatu, ometi ei suuda me sellisest suhtest loobuda. Hakkame mõistma, kuidas meie igatsus armastuse järele muutub sõltuvushäireks. 

 Huvitav on see, et kui kokku saavad kaks sõltlast, näiteks narkomaan ja toitumishäirega inimene, kes liialdab söömisega, siis niikaua, kui mõlemal probleem kestab, keskenduvad nad teineteise sõltuvusele, et võrdluses pisendada enda oma tähtsust ja ulatust. Nii antakse läbi oma suhte teineteisele varjatult ja avalikult luba olla edasi haige, isegi kui protestitakse teineteise seisundi vastu. Kui aga üks partneritest paraneb, siis ei saa suhe enam samamoodi toimida, sest see toob teise haiguse rohkem esile ja neil pole teineteise seltsis enam mugav olla, mis võib kiskuda tervenenud partneri uuesti allakäigu teele.

 Raamatus kirjeldatakse sündmuste käiku mõlema partneri seisukohalt, mis muudab asjad arusaadavamaks ja põnevamaks. Juttu on erinevatest sõltuvustest ja nendest tulenevatest käitumishäiretest, kõik on kirjutatud huvitavalt, mitte kuivalt ja teaduslikult. Tegu on mahuka teosega. Soovitan lugeda neile, keda huvitab psühholoogia.