Üks raamatusoovitus, mis näitab meile teed pingevaba ja voolava elu juurde.

Ise kuulasin raamatut mõnda aega tagasi audios, sest käin samal ajal jooksmas. Vaatan seda nüüd uuesti üle ja üritan meelde tuletada asju, mis rohkem kõnetasid ja mällu jäid.

Raamat annab esialgsed suunised, mida ei peaks tegema, et ei tunneks välist sundi, mis meile probleeme ja muremõtteid toob, mille hulka kuuluvad näteks võltsvajaduste tekitamine, asjatud ootused, millegi vastutahtmist tegemine, pidev kiirustamine ja muidugi soovitus, et ära tee halba! Samamoodi annab see nõuandeid, mida võiks selle asemel teha nagu: ole kaastundlik, kirglik, kannatlik, ole mõttega tegevuse juures, leia rahulolu, võta aega, eelista loobumist. Iga sellise nõuande seletab autor ka pikemalt lahti, tuues näiteid, kuidas neid igapäevaelus rakendada.

Üks kirjaniku sõber ja Zen munk õpetas talle midagi tähtsat ja valgustavat, mis seisnes selles, et ta andis kõigile tegevustele ja hetkedele oma elus võrdse tähtsuse, püüdes keskenduda alati just käesolevale hetkele, olgu see siis kõndimine laua juurest kraanikausi juurde või hetk, mil katkestame arvutis töötamise et rääkida kolleegiga. Oma teadvuses me selliseid tühimikke nagu need tegevuste vaheajad, peaaegu ei registreerigi. Kuid kui kui anname selle asemel neile sama suure kaalu nagu millelegi tähtsale, milliseks kujuneb siis päev täis selliseid tähtsaid tühimikke? Tulemuseks on see, et meie meeled on virgemad, päev kulgeb aeglasemalt ja on tasakaalustatum. Me peame vähem pingutama ja on vähem stressi. Nii muutuvad asjad, mida tavatseme üle tähtsustada ja dramatiseerida, vähem tähtsaks.

Autor annab häid nõuandeid ka toitumise kohta, tarbides peamiselt looduslikke, töötlemata taimseid toite ning vähendades maiustuste, loomsete toiduainete,  töödeldud teraviljatoodete, suhkrujookide ja praetud toitude osakaalu. Samuti toob ta välja mõned tervislike toitude retseptid.

Lastekasvatuse  kohta on autor seisukohal, et lapsevanema peamised ülesanded on lapsi elus hoida ja hoiduda neid ise ära rikkumast, mis tähendab et mida vähem sekkume, neid õpetame ja neil koolitöid teha aitame, seda parem. Selle asemel võiksime rohkem nendega koos aega veeta ja lasta neil õppida seda, mis neid rohkem huvitab. Nii hakkavad nad õppimist nautima ja saavad iseseisvaks eluks parema ettevalmistuse.

Suhted on tõenäoliselt kõige keerukamad asjad meie elus. Kuidas me saaksime neid lihtsustada? Kui õpime elama käesolevas hetkes ja ei mõtle mineviku ebaõiglusele ning loobume oma ootustest teiste suhtes ja aktsepteerides inimesi sellistena nagu nad on. Suheldes võiks mitte mõelda sellele, mis on juhtunud või mis tuleb hiljem. Selle asemel tasub nautida selle inimese seltsis olemist, pöörata talle täit tähelepanu ja olla tänulik koosviibimise eest. See ei tähenda küll, et peaksime laskma kõigil endale pähe istuda, vaid pigem seda, et me ei ootaks inimestelt oma mõtteis teistsugust käitumist.

Kuidas aga nautida töö tegemist? Kuidas muuta töötegemine mänguks ja naudinguks? Või kuidas vabaneda rahulolu takistavatest asjadest? Sellest ja veel paljust muust räägib autor selles raamatus. Teos ei ole küll väga mahukas, kuid on sisutihe.