Üks raamatusoovitus enesearengu vallast

Lõpuks oli kirjanikul 33 vastusevarianti

Erling Kagge on pärit Norrast, ta on maadeavastaja, kirjanik, kirjastaja, mägironija, jurist, kollektsionäär, Rolexi modell nind sealjuures ka kolme lapse isa.

 Kirjaniku jaoks on elus olulisel kohal imestlus, mis on üks puhtamaid rõõmu vorme, mida ette võib kujutada; see on üks tugevamaid jõude, millega me sündinud oleme ja üks paremaid oskusi, mis olla võib. Ka vaikuses peitub imestlus, vaikus peab olema kõnekas, selles peitub ka mingi vägi, ja kes seda väge ei imestle, hakkab seda kartma. Ilmselt sellepärast paljud vaikust tegelikult kardavadki, neil peab alati olema mingi taustamüra.

Kirjanik on oma hingelt seikleja, raamatus kirjutab ta näiteks oma Antarktise reisist, kus ta rändas külmadel jää- ja lumeväljadel ega näinud 50 päeva ühtegi hingelist, ütlemata selle aja sees ühtegi sõna, isegi mitte vandesõna, kui pidi näteks äärepealt liustikuprakku kukkuma, sest kirumine muserdab ja teeb halva tuju veelgi halvemaks. 

Lõunapoolus pole inimeste poolt just palju uuritud koht, nii et oli põnev selle kohta lugeda. Tuleb ju minna jala (suuskadel) -50 kraadise külma käes ja vedada kõiki sööke ja varustust kelgu peal kaasas, samal ajal kui tuleb vaeva näha, et jäsemed pidevalt ära ei külmuks. Ööbimiseks tuleb telk püsti panna. 

Erling Kagge on rännanud ka põhjapoolusele, sedagi seiklust kirjeldab ta oma raamatus.

Ta usub, et kõik suudavad enda seest vaikuse leida, see on seal olemas ka siis, kui  meid ümbritseb pidev lärm. Maailmast irdumine ei tähenda ümbrusele selja keeramist, vaid hoopis maailma nägemist selgemini, püsimist kursil ja püüdu armastada elu, ütleb ta.

On tehtud katseid, kus inimesed peavad 15 minutit tühjas toas ilma tegevuseta viibima, vaikuses. Ja enamuse jaoks pole see üldsegi kerge. Umbes pooled eelistavad isegi saada elektrilööki, mida nad on eelnevalt proovinud ja veendunud , et see on päris valus, et vaid oma vaikuseaega ja üksiolemise aega lühendada.

Huvitav on see, et mida enam meid segatakse, seda enam me häirimist soovime. peaks olema vastupidi, aga ei ole, sest inimene satub nö dopamiinitsüklisse. See virgatsaine paneb meid soovima, püüdlema ja ihaldama. Me ei tea, millal saabub sõnum või kõne või ilmub kuhugi midagi muud põnevat, sellepärast näpime telefoni kogu aeg. See on sellepärast, et tekitada rahulolu. Kuid dopamiin ei ole programmeeritud andma rahulolutunnet, nii et kuigi oled saanud, mida püüdlesid, ei saavuta sa rahulolu. Opioidid on need, mis tekitavad meis rahulolutunde, kui oled saavutanud selle, mida soovisid, kuid kahjuks on dopamiin tugevam kui opioid, nii et isegi kui oled saavutanud kõik, mida unistasid, jätkad ikka samas vaimus. Ootamine ja otsimine pakub suuremat rahuldust kui väärtustamine ja hindamine seda, mis sul on. Selline telefoni pidev vaatamine on müra liik, mis tekitab rahutust ja negatiivseid tundeid. Igasugused telefonirakendused ei tekita mitte ainult sõltuvust, vaid ka üksildusetunnet. Tekib hirm mõnest uudisest või millestki sellisest ilma jääda. Äpitootjate omavahelist võistlemist on nimetatud oopiumisõjaks, kus turustajad on äristrateegiana kasutusele võtnud sõltuvuse.

Vaikus on kõige selle vastaspool, see tähendab keskendumist oma hetketegevustele, mitte mõelda pidevalt millelegi muule.

Raamat tuletab meelde olulisi elutõdesid ja on muidu mõnus lugemine. Ta pole väga mahukas, mina kuulasin seda audiona sel ajal kui käisin jooksmas ja kahe päevaga sain raamatu läbi, soovitan lugeda.