Üks raamat "Söö, Palveta. Armasta" autorilt, mida lugesin.

Raamat räägib vaprusest - loov elu on teerada julguse juurde. Kui sureb vaprus, siis sureb ka loovus. Kuid hirm käib alati käsikäes loovusega ning seepärast on kirjanik õppinud nende kahe vahel tasakaalu hoidma.

Raamatus räägib kirjanik oma elust, loomevaimust, kuidas tekivad ideed ja mismoodi nad inimese välja valivad, kuidas loomevaim võib inimese hüljata kui inimene õigel ajal ideed teostama ei hakka. Kirjanik usub, et loomevaimul on võluvägi, see pole inimlikku päritolu ja räägib selle kohta ka lugusid oma elust ja juhtumistest. Ta räägib, mis või kes on ideed ja kuidas nad käituvad, et ideed on energeetilised eluvormid ning nad on võimelised meiega suhtlema. Neil pole materiaalset keha, kuid neil on teadvus ja päris kindlasti ka tahe. Neil on üksainus tung ja see on tulla ilmale. Nad otsivad inimesi, kes aitaks neil ilmale tulla ja teostuda. Idee valib inimese välja ja siis hakkab talle saatma signaale. Kui inimene on liiga hõivatud oma elumuredega, siis ta ei pane neid tähele ja ta ei kuule ega tunne loomevaimu, kuid see-eest rahuliku ja lõõgastununa saab idee inimesega kontakti ja inimene saab hakata tegutsema. Kirjaniku elus on koguni juhtumisi, kus ta on ideid minema teiste inimeste juurde saatnud. Põnev oli ka lugu romaani kirjutamisest, kui idee jättis kirjaniku maha, sest sellel jäi vahepeal raamat pooleli, kuna polud mõnda aega võimalust kirjutada. Idee läks siis teise inimese juurde ja see kirjutas samasuguse romaani.

Kirjanik räägib oma kogemustest loomevaimuga suhtlemisel ja annab nõu, kuidas seda paremini teha, kuidas ideid püüda neile avatud olles.

Raamat seltab lahti, kuidas juhtub et inimesed maailma eri paikades on teinud samasuguseid avastusi samal ajal, mida juhtub sageli. See ei ole nii mitte ainult teaduses, vaid ka äriideede puhul ning armusuheteski - aastaid pole teie vastu keegi huvi tundnud, kuid kui tulevad kavalerid, siis kõik korraga.

Üks kirjaniku tuttav luuletaja rääkis, kuidas tema luuletusi kinni püüdis. Põllul töötades ta kuulis vahel, kuidas luuletus talle läheneb ja siis jooksis ta nii kiiresti kui suutis koju paberi ja pliiatsi juurde. Kui ta oli luuletusest kiirem, jõudis ta õigel ajal otsekui dikteerimise peale luuletuse paberile saada. Kuid kui hiljaks jäi, siis oli see läinud ja enam tagasi ei tulnud. Oli ka juhuseid, kus ta sai luuletusel viimasel hetkel sabast kinni ja hoides teda ühe käega kinni, kirjutas ta teise käega seda üles, kuid siis ilmus see tagurpidi kirjas - viimasest sõnast esimeseni, kuid muidu igati täielikuna, mis näitab et ideed ja ka luuletused on juba enne meie juurde tulemist valmis, me peame need lihtsalt kinni püüdma ja ellu rakendama.

Raamat on põnevalt ja hästi kirjutatud, lugesin seda nüüd juba mõnda aega tagasi, kuid kunagi tahaks uuesti lugeda. See aitab aru saada ideede olemusest ja annab nõu, kuidas neid paremini teostada.