Üks raamat, mis räägib C-vitamiinist ja sellega ravimisest

Hea asi sealjuures on ka see, et pole võimalik saada c- vitamiini üledoosi, nagu võib juhtuda teiste vitamiiide ja mineraalidega. C-vitamiini toksiline annus on seni veel leidmata. Isegi siis kui mõne päeva jooksul manustatakse sadu gramme, on ainsaks kõrvalnähuks olnud hea tervis.

Enamike loomade organism toodab ise c-vitamiini et end tervena hoida. On uuritud, et kunagi ammu tegi seda ka inimorganism, kuid geenivea tõttu ta seda enam ei tee. On võimalik et on alles veel inimesi, kelle keha seda teeb siiski, kuid enamusel inimestel mitte.

Need C-vitamiini kogused, mis on tavameditsiini poolt soovitatavad, hoiavad ära vaid ulatuslikku skorbuuti, ehk C-vitamiini vaegust, kuid piisav kogus C- vitamiini hoiab ära paljusid haigusi, kaasarvatud vähk, aitab kiiresti igasuguste eluohtlike mürgistuste puhul ning hoiab organismi kaua töökorras.

Vähi puhul näiteks lähevad inimese tavalised töökorras rakud nö hulluks ja ei käitu enam nagu tavarakud. C-vitamiin teeb vahet tavarakkudel ja nendel haigestunud rakkudel ning hakkab viimaseid hävitama ja tervetele rakkudele jõudu juurde andma. Kui vähi korral kasutatakse näiteks keemia- või kiiritusravi, saab C-vitamiini abil nende tekitatud halba enesetunnet leevendada ja inimene tunneb ennast isegi täiesti normaalselt kui muidu oleks iiveldus ja peavalud ja muidu väga halb olla. C-vitamiini tuleb küll manustada väikese nihkega et keemia ja kiirituse ravi mitte takistada.

Miks siis sellist imeravi ei kasutata kõikides haiglates? C-vitamiin on toidulisand ja toidulisandeid ei saa patenteerida ja sellepärast ei kõlba need erinevalt ravimitest suurte rahade teenimiseks. Samas on ka palju sõltumatuid haiglaid ja arste, kes siiski teavad C-vitamiiniga ravimisest ja kasutavad seda oma patsientidel.

Raamatus räägitakse ka uuringutest, mis on tehtud seoses hammaste tervisega. Näiteks juurekanali ravi saanud hambad jäävad alati verre eritama patogeenseid baktereid, mis hävitavad ära C-vitamiini varud. 

Kuna C-vitamiin suurtes kogustes neutraliseerib ära mürgid, siis tunnevad inimesed, kes on saanud näiteks hammustada mürgise ämbliku või ussi käest või siis mürgist kemikaali tarbinud, end juba natukese aja pärast päris hästi, samal ajal kui teised inimesed, kellele pole C-vitamiini suuri koguseid verre süstitud, surevad või viibivad kaua haiglaravil.

2010. aastal näitas Uus-Meremaa mõjukas teleprogramm "60 minutit" dokumentaalfilmi "Elav tõend!", mis rääkis talunikust, kes oli haigestunud raskelt seagrippi. Analüüsid näitasid lisaks täieliku varjustusega kopsupõletikku ja karvrakkleukeemia diagnoosi. Pärast kuuajalist koomas aparaatide all viibimist ja arstide ühist otsust, et nii kahjustatud kopsudega poleks võimalik nagunii edasi elada, taheti juhtmed välja tõmmata, kuid omaksed nõudsid C-vitamiini ravi proovimist. Juba pärast kõigest  25 g manustamist näitas röntgenpilt kopsude seisundi olulist paranemist. C-vitamiini ravi jätkati, kasutades edaspidi  annust 100 g päevas. Mõne päeva pärast paranes seisund niipalju, et sai patsiendi aparaatide küljest lahti võtta. Kuid varsti hakkas seisund jälle halvenema. Omaste päringute peale võttis haigla omaks, et nad olid C-vitamiini ravi katkestanud. Lõpuks oldi nõus ravi jätkama, kuid vaid 2 g päevas. Patsient hakkas taas paranema, kuid väga aeglaselt. Kui mees oli piisavalt paranenud, et ta üle viia kodule lähemale haiglasse, lõpetasid sealsed arstid jällegi C-vitamiini manustamise üldse ära ning seisund halvenes taas. Omaksed olid sunnitud pöörduma advokaadi poole, kelle abiga sundisid arste taas C-vitamiiniga jätkama, kuid oldi nõus jällegi vaid 2 grammiga päevas. Isegi sellise väikese annuse juures hakkas haige taas paranema. Kohe kui mees oli võimeline juba ise neelama, hakkasid omaksed talle juurde andma suukaudset liposoomset C-vitamiini. Patsient kõndis haiglast omal jalal välja mitu nädalat enne seda kui see arstide arvates üldse võimalik oleks olnud. Kadunud oli ka leukeemia. 

Sama saate teises filmis räägiti naisest, kelle vend oli näinud eelmist saadet ja otsis patsiendi omaksed üles, et uurida rohkem C-vitamiini ravi ja annuste kohta. Arstid olid algul nõus ja patsient hakkaski paranema, kuid seda nähes  raviarstid lõpetasid C-vitamiini ravi ära ja kahjuks naine suri.

Kui need 2 saadet netti üles pandi, jõudis tõde kogu maailma inimesteni. Uus-Meremaal nõuti meditsiinipraktika otsustavat muutmist.

Enamik arste on pimesi omaks võtnud seisukoha, et C-vitamiini ravitoime ei ole tõestatud ja puuduvad uuringud. Kuid tegelikult on selle kohta olemas tuhandeid uuringuid ja tõendeid. On tehtud uuringuid ka väga väikeste kogustega, mis ei ole olnud piisavad et midagi ravida ja tänapäeva meditsiin toetub enamuses pigem sellistele uuringutele, kuid on muidugi ka arste ja haiglaid, kes seda ravi edukalt kasutavad.

Ise ma pole siiamaani C-vitamiini toidulisandina kasutanud, sest olen arvanud, et kui süüa piisavalt värkeid puu- ja köögivilju, on sellest küllalt, kuid nüüd kui olen viirust tulemas tundnud, olen ikka mingi ca 5 grammi päevas võtnud.