Üks raamat, kus kirjanik Alexandra Heminsley räägib oma elust ja teest jooksmiseni.

Olen lugenud varemgi taolisi raamatuid ja ka selle puhul arvas kirjanik, et temast ei saa kunagi jooksjat, et ta pole sündinud vastavate eeldustega. Ise olen jooksnud viimased 4,5 aastat iga päev keskmiselt 10 km. Enne seda arvasin samuti, et minust ei saa kunagi jooksjat, sest jooksmine on üks kõige igavam spordiala. Lisaks jooksmise tüütusele toob antud raamatu autor välja veel teisigi põhjuseid, miks jooksmine inimestele ei meeldi ja nad arvavad et neist ei saa kunagi jooksjaid ega üldse sportlasi. 

Oma lapsepõlve kehalise kasvatuse tundides, kui tuli joosta 2 km, püüdis kirjanik selleks ajaks haigeks jääda, kasutades mistahes meetodit. Enda puhul ma ei täheldanud niivõrd seda, kui väga ma jooksmist vihkaks, kuivõrd see tundus mulle lihtsalt igav spordiala. Olen tegelenud eluaeg tantsuga, mis on minu jaoks palju inspireerivam, kuid nüüd, kasvatades last ja töötades kahel kohal, on väga raske tantsutrennide jaoks aega leida. Jooksmisega seevastu on lihtsam - riided selga, tossud jalga, klapid kõrva ja võib igal hetkel minna, suvel kasvõi hilisõhtul. Igavuse probleemi olen lahendanud sellega, et kuulan samal ajal audioraamatuid. Kuna raamatute kuulamine ei inspireeri aga kiiresti jooksma, vaid pigem rahulikus tempos, kuid vaja oleks siiski vahepeal ka intervalltreeningut teha ja tempot tõsta, siis kuulan aegajalt oma lemmikmuusikat ja veendun iga kord, et suudan siiski ka mingit kiiremat tempot hoida.

Raamatus kirjeldab autor humoorikalt oma elu ja kuidas ta jõudis selleni, et hakkas maratonidel jooksma. Milliseid riideid valida, kuidas üldse maratonil osaleda, milleks see hea on ja milliseid raskusi ta ületama pidi ning palju muud jooksmisega seonduvat oma elus kirjeldab ta värvikalt ja lõbusalt.

Kõikide jooksjate ühine saladus on see, et nad ei jookse mitte oma keha, vaid vaimu nimel. Hea füüsiline vorm ja teadmine, et võid vabalt teleka ees veel ühe sõõriku süüa, pole jooksmise eesmärk, vaid pigem  lihtsalt boonus. Tähtsim on mõistmine, et pingutades eesmärgi nimel tasapisi ja järjekindlalt, ei panusta sa üksnes jooksmisse, vaid ka oma elukvaliteeti. Kui suudad ületada viha ja lootusetuse, mida jooksjad pika distantsi kõige raskematel hetkedel kogevad, lepid nende olemusega ja hakkad uskuma, et kõik on võimalik. Mured ja probleemid, mis sind rõhuvad, leiavad kergenduse kui oled kasvõi vastu tahtmist kodust välja läinud. Lõpuks saab jooksmine harjumuseks ja sõltuvuseks, nii et miski nagu ajaks meid tosse jalga tõmbama ja minema iga ilmaga.

Raamat pole väga paks ja on huvitav ning sisutihe, soovitan lugeda nii sportlastele kui ka neile, kes arvavad et sport pole nende jaoks.