Marit Suga

Founder Starter

Üks psühholoogiaalane raamat, mida kuulasin audiona

2019-07-24 10:40:23

Raamat on originaalis välja antud 2003, "Nonviolent Communication: A Language of Life", eesti keelde tõlgitud 2005.

Sellest on möödas nüüd vähemalt aasta kui seda raamatut lugesin, õigemini kuulasin, sest ma käin samal ajal jooksmas. Lehitsen selle nüüd uuesti läbi et meelde tuletada ja selle kohta veidi infot anda. Tihti on nii, et kohe ei tule täpselt meelde, millest raamatus juttu oli, kuid mõnda kohta uuesti üle vaadates hakkab kõik koitma. 

Üldjoontes juhib raamat tähelepanu meie mõttemallidele ja selle tulemusena ka käitumisele, mis tundub meile normaalne, kuid tegelikult võib kahjustada nii meid ennast kui ka teisi inimesi. See õpetab ennast jälgima ja oma mõtteid, käitumist ja elu parandama. Raamat juhib tähelepanu sellele, et meis kõigis on vägivaldsust, kuid me ei märka seda, sest oleme selle suhtes võhiklikud. Me eeldame, et pole vägivaldsed, sest mõistame vägivalla all vaid kaklemist, tapmist, sõdu - asju, mida tavalised inimesed ei tee.

Tegelikkuses on asi palju keerulisem ja vägivaldsus jaguneb füüsiliseks ja passiivseks, kus viimase korral on valu pigem emotsionaalne ning see on füüsilisest vägivallast palju kavalam. See tekitab ohvris lõpuks viha ning too vastab omakorda vägivallaga. Nii et vägivald tekitab vägivalda. Teiste sõnadega, passiivne vägivald on see, mis valab füüsilise vägivalla tulle õli.

Kui me ise ei ole selleks muutuseks, mida maailmas näha tahame, siis ei leia muutus kunagi aset. Kahjuks ootame me, et teised muutuks. Vägivallatu suhtlemine on mõttemall ja elustiil, see pole samas miski, mis teeb meid leebeks või viib kiirelt edule. Vägivallatus seisneb positiivsete hoiakute omaksvõtus, arusaamises asjadest nii nagu nad tegelikult on. Kõik, mida me teeme, on tingitud isekatest motiividest, eriti materialistlikus ühiskonnas. Vägivallatus tähendab iseendas peituva positiivsuse väljatoomist.

Raamatus uurib autor tegureid, mis mõjutavad meie võimet jääda alati kaastundlikuks ja mitte vastata vägivallaga. Hämmastavalt tähtsat rolli mängib siinjuures meie keelekasutus. Kirjanik on sidunud suhtlemise - rääkimise ja kuulamise kindla meetodiga, mis viib meid südamest andmiseni ja kaastundliku suhtlemiseni. Sellist suhtlemist kutsubki ta Vägivallatuks Suhtlemiseks. Mõnes ühiskonnas tuntakse seda meetodit Kaastundliku Suhtlemisena. Sellise suhtlemisviisi õppimine tugevdab meie võimet jääda rahulikuks ja inimlikuks ka kõige raskemates olukordades, see aitab meil muuta viisi, kuidas me ennast väljendame ja teisi kuulame. Iga kontakti puhul oskame nii kuulata teisi ja iseennast ja meie sügavamaid vajadusi. See suhtlemismeetod asendab meie vanad alistuva või ründava kaitsekäitumise mudelid, millega vastame hinnangulisusele ja kriitikale, uute  mõttemallidega.

Raamatus on lugusid ja näiteid, see on päris mahukas ning ka huvitav, nii et soovitan lugeda. Olen kuulnud, et ka ka paljud teised inimesed kasutavad raamatute lugemiseks hoopis audioversioone, soovitan sedagi, sest nii saab tänapäeva nutimaailmas paremini aega kasutada ja ka silmi puhata.