Siin üks raamatusoovitus, mis räägib neurokirurgi töö ilust ja valust läbi põnevate näidete.

Ajukirurgia on väga ohtlik ja moodsal tehnoloogial on õnnestunud riski vaid mingil määral vähendada. Ajuoperatsioonil kasutatakse midagi GPS-sarnast, kompuuternavigeerimissüsteemi, kus infrapunakaamerad ümbritsevad patsiendi pead. Need näevad kirurgi käes olevaid instrumente, mille küljes on väikesed peegeldavad kuulikesed. Arvutiekraan näitab  enne operatsiooni tehtud pildil instrumentide asendit ajus. Võib opereerida kohaliku tuimestusega, kus patsient on teadvusel.

Raamatus räägib arst, kuidas ta tuli mõttele valida neurokirurgi amet. Tal oli sel ajal olnud arstidiplom poolteist aastat ning ta oli jõudnud juba pettuda, omamata enam mingeid illusioone meditsiinikarjääri suhtes. Ta töötas õppehaigla intensiivravi osakonnas stažeeriva arstina. Üks anestesioloog, kes ta tüdimust märkas, tegi ettepaneku, et ta aitaks patsienti operatsiooniks ette valmistada, mille järel sai ta pealt vaadata aju aneurüsmi operatsiooni. Need on väikesed õhupallisarnased ajuarterite laiendid, mis lõhkedes põhjustavad katastroofilise verejooksu. Operatsiooni käigus asetatakse aneurüsmi  mõne millimeetri jämedusele kaelale väike vedruga metallklamber, et ära hoida tolle rebenemist. On väga suur oht operatsioonil kogemata aneurüsm katki teha, mille tagajärjel patsient tavaliselt sureb või saab ulatusliku ajurabanduse, mis võib olla hullem kui surm. Neurokirurgid võrdlevad sellist operatsiooni pommi kahjutuks tegemisega. Lõikus, mille pealtvaataja arst nüüd oli, ei olnud kiretu tehniline toiming, vaid meenutas pigem hasartset jahti ohtlikule aneurüsmile - kirurg hiilis vargsi sügaval patsiendi aju all peituva aneurüsmi poole, püüdes seda mitte häirida. Ja siis saabus kulminatsioon - tal läks korda selleni jõuda, see kinni püüda ja tappa sädeleva vedruga varustatud titaanklambriga ning sel moel patsiendi elu päästa! Lõikus oli olnud elegantne, täpne, ohtlik ja ääretult tähendusrikas, nii et selle nägemine tõi arusaamise: "Mis võiks olla toredam kui hakata neurokirurgiks". Kodus naisele oma otsust teatades, polnudki see üllatunud, vaid pidas otsust mõistlikuks. Kumbki neist ei võinud ju sel ajal teada, et mehe kiindumus töösse, pikad tööpäevad ja erialast tingitud kõrge enesehinnang viivad nende abielu lõppemiseni 25 aastat pärast.

30 aastat hiljem, mitusada aneurüsmioperatsiooni seljataga, vaid mõned aastad pensionini, olid tema suure vaevaga omandatud aneurüsme opereeriva kirurgi oskused uue tehnoloogia tõttu tarbetuks muutunud. lahtise lõikuse asemel viib nüüd hoopis radioloog patsiendi kubemesse paigutatud sondi kaudu kateetri ja metallkoili reiearterisse ja sealt ülespoole aneurüsmini, mis blokeeritakse enamasti seestpoolt, mitte ei klipsita väljastpoolt. Patsiendile on see vähem ebameeldiv kogemus kui tavaline lõikus. Kuigi neurokirurgia pole enam nii põnev nagu varem, on patsiendid neurokirurgi kaotusest võitnud. Nüüd oli suurem osa antud kirjaniku-neurokirurgi tööst seotud ajukasvajatega, mille opereerimist ta oma raamatus ka väga põnevalt kirjeldab.

Kui kirurg peaks ise operatsioonilauale sattuma, mis antud kirurgiga ka juhtus, tunneb ta teda ravivate kolleegide vastu suurt aukartust, teades, et nemad omakorda kardavad teda, sest tavapärased professionaalse erapooletuse mehhanismid vajuvad kokku, kui patsient on oma kolleeg. Pole siis ime, et kirurgid vihkavad teise kirurgi opereerimist. Veel hullem on olukord siis, kui patsiendiks on enda laps. Enamus kirurge usaldab ilmselt oma lapse pigem kolleegide kätesse kui riskib seda ise teha, sest närv ei peaks vastu.

Peale üht järjekordset närvesöövat tööpäeva tegi kirurg koduteel peatuse, et toidukraami osta ning võttis sisse koha pikas kassajärjekorras, olles pahane, et temasugune tähtis neurokirurg peab peale võidukat päevatööd järjekorras ootama. "Ja mida teie täna tegite?", oleks ta tahtnud neilt inimestelt seal küsida. Sellised ja mitmed teised humoorikad avaldused muutsid raamatu põnevaks ja heaks lugemiseks, rääkimata muidugi juhtumistest, mis saadavad neurokirurgi igat tööpäeva. Toon siinkohal välja veel ühe seiga, mis meelde jäi. Kuigi tavaliselt käis kirurg tööl jalgrattaga, et mitte otsida parkimiskohta, siis tol korral helistati talle haiglast, et seal kiire ja ohtlik asi. Väljas oli külm, tuuline ja sadas vihma, nii et ta läks õhtul autoga tööle tagasi. Kuna oli kiire, parkis ta auto kauba vastuvõtu käiku, kuhu ei tohiks tegelikult parkida, kuid õhtusel ajal ei tundunud see kedagi häirivat ja nii jõudis ta operatsioonisaali palju kiiremini kui parklast tükk maad eemal. Tagasi auto juurde jõudes oli tuuleklaasile kleebitud suur hoiatussilt "Rattad on lukustatud", millele järgnes pikk jada süüdistusi hooletuses ja lugupidamatus käitumises jne jne, lõpuks kästi endast teatada turvameeskonnale ja maksta suur trahv. "See on nüüd tõesti viimane piisk!" hüüatas arst vihast ja meeleheitest, aga siis märkas, et teksti alla on väike kiri "järgmisel korral!!"