Rachel Ann Culleni raamat "Jooks elu eest" - Kuidas ma end sammhaaval parandasin.

Raamatus kirjeldab autor värvikalt ja sarkastilise huumoriga oma võitlust depressiooniga ja muidu vaimse tasakaalutusega - selliste probleemidega nagu madal enesehinnang, söömine kurbuse ja masenduse leevendamiseks ning sellest tulenev toitumishäire ja ülekaal. Kuna depressioon ja ülekaal on tänapäeval vägagi aktuaalsed teemad ning paljudel inimestel on toitumishäired, enamasti süüakse ära tohutuid koguseid, siis soovitan lugeda nii enda harimise eesmärgil kui ka meelelahutuseks, sest teravad naljad iseenda mannetuse üle on autori  raamatut läbiv stiil. Samas, kuna tegu on elulooga, siis värvikad näited ja kogemused jäävad hästi meelde ja harivad paremini kui kuivad teoreetilised raamatud.

Võin ette ära öelda, et enesekindlusetust ülekaalulisest ja õnnetust tüdrukust kujuneb aastate jooksul maratonijooksja, kuid raamat ei räägi sellest, kuidas autor äkitselt avastas enda jaoks spordi ja see nagu imeväel ravis ta terveks kõikidest ihu ja hinge hädadest. Kirjanik vihkas sporti ja pingutust lapsepõlvest saadik. Tegelikult sport ongi kehale stress ja inimestele ei meeldi liigne pingutus, kuid paljud veavad end siiski trenni selle endorfiinide tulva pärast, mis keha täidab pärast kui trenn on tehtud. Racheliga midagi sellist siiski ei toimunud. Ta oli juba aastaid igapäevaselt jooksmas käinud, kui ta ikka veel vihkas jooksmist, vedades end välja ainult sellepärast, et see aitas tal veidikenegi kehakaalu kontrolli all hoida. See, kuidas ta jooksmiseni jõudis, oli pikk ja vaevaline teekond, üle kivide ja kändude ning kui näis juba, et nüüd on elu rööpas ja võib rahulikult kulgeda, tuli jällegi mõni suurem tagasilöök.

Oma enesekindluse tõstmiseks vajas ta alati meest oma kõrvale, ükskõik, millist meest, peaasi et keegigi oleks. Ja sellistel nö suhteperioodidel jättis ta oma elu ja tegemised, kaasaarvatud jooksmise, unarusse ning keskendus vaid oma kaaslasele, jäädest temast kiiresti ebatervesse sõltuvusse, isegi kui talle mees nii väga ei meeldinudki. 

Üks kaaslane oli samuti söömishäirega õgardist laiskvorst, kellega nad istusid teleri ees ja ajasid endale rämpstoitu sisse nii palju kui mahtus ja rohkemgi veel, kui äkitselt helistas Rachelile sõber ja teades, et Rachel on vahelduva eduga jooksmas käinud, tegi talle ettepaneku osa võtta poolmaratonist. Tüdruk ei osanud kohe midagi vastata, sest ta polnud ammu ennast liigutanud, kuid kui nägi, kuidas ta kaaslasel kaste mööda rasvast lõuga alla voolas, läks tal süda pahaks ja ta sai hetkega aru, et selline elu ei saa edasi jätkuda ning ütles, et osaleb sõbraga sellel maratonil. Lihtsalt et pääseda sellest kohutavast etapist oma elus. 

Ka kehakaal oli tänu tema enda kättevõtmiste ja käestlaskmiste lainetusele muudkui kõikunud. Ühelt poolt oli ta õnnelik ja rõõmsalt üllatunud, et poisid nüüd äkki teda märkama hakkasid ja popid tüdrukud teda peole kaasa kutsusid. Teisalt aga segaduses ja nördinud, et nad seda varem ei teinud, ta oli ju ikka sama inimene, lihtsalt poole aastaga mitmed kilod kaotanud ja juukseid värvinud. Mis siis kui ta jälle kaalus juurde võtab ja otsustab tuka tagasi ette lõigata? Kas nad siis jälle ei taha teda enam tunda? Ta on ju ikka koguaeg seesama Rachel. Ta tundis ennast petisena ja oli nüüd veel õnnetum kui ülekaalulisena. Et peab kõigile pettumusi valmistama. Ja nii hakkasid juhtuma sellised asjad nagu vastutahtmist abiellumine, et mitte valmistada pettumust oma vanematele ja kaasale. Kogu tollast eluperioodi saatis lisaks veel alkoholism ja Prozaci kuritarvitamine.

Inimesed teevad tihti elus valikuid selleks, et teistele meele järele olla, jättes oma vajadused täiesti tagaplaanile, nagu tegi ka autori ema ja kui väga ta ka ei tahtnud oma emast erineda, läheb elus pahatihti just nii, et muutume vastutahtmist oma vanemate sarnaseks.

Esimest poolt raamatust oleks päris hea lugeda ka lastel ja teismelistel, sest see räägib just sellest eluperioodist ja probleemidest, millega väga paljud kui mitte kõik lapsed peavad igapäevaselt oma mõtetes ja ka tegudes maadlema. Ja ka sellistest asjadest, mida oleks hea teada juba noorena.

Teine pool on täiskasvanute muredest ja seletab lahti, kuidas võib selline asi nagu sport, mida autor ju tegelikult aastaid vihkas, päästa järk-järgult tema elu.

Enamus eneseabi raamatuid sisendavad inimestele positiivset ellusuhtumist ja lubavad, et kui mõtted on helged, siis läheb ka elujärg paremaks. Selles raamatus räägib autor lahti, kuidas tema üritas ennast parandada, kuid vajus ikka ja jälle masendusse nig kuidas ta toimis kui positiivne mõtlemine välja ei tulnud.