Raamat, mis seletab lahti mõiste "emotsionaalne intelligentsus"...

1990, kui autor töötas The New York Timesi teadusuudiste reporterina, leidis ta ühest teadusväljaandest artikli, mille olid kirjutanud 2 ülikooli psühholoogi ning nad olid esimestena välja toonud mõiste, mida nad nimetasid emotsionaalseks intelligentsuseks.

Tol ajal peeti eduka elu aluseks vaieldamatult väljapaistvat IQ-d ning arutelu käis vaid selle üle, kas see on päritav või õpitav.

Alates sellest on autor kokku võtnud arvukate tedusuuringute niidiotsi ning annab ülevaate paljudest põnevatest arengusuundadest teaduses, sealhulgas emotsioonide neuroloogia esimestest viljadest, mis käsitlevad emotsioonide regulatsiooni ajus.

Nüüdseks on väljend EQ levinud üle kogu maailma ja seda peetakse eduka elu üheks tähtsamaks alustalaks, erinevalt IQ-st, millel on oluliselt väiksem osakaal edu saavutamisel ja hoidmisel.

Kui 1995 oli vaid käputäis õppekavasid, kus lastele õpetati SEL-i( inglise keeles social and emotional learning), siis 10 aastat hiljem õpetasid neid oskusi juba kümned tuhanded koolid maailmas. On kehtestatud sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste kindel tase igale kooliastmele lasteaiast kuni lõpuklassideni. Näiteks algklassides peavad õpilased ära tundma ja nimetama oma emotsioone ning teadma, mismoodi need inimest käituma panevad. Põhikoolis peavad nad mitteverbaalsete signaalide alusel aru saama, kuidas keegi end tunneb ning olema võimelised analüüsima, mis neile stressi põhjustab ja mis motiveerib paremini käituma. Gümnaasiumis hõlmavad SEL-i oskused teiste ärakuulamist ning konfliktide lahendamist, kompromisside leidmist.

2002. aastal saatis UNESCO SEL-i 10 põhiprintsiipi 140 riigi haridusministeeriumile ja nüüdseks tegeletakse paljudes riikides iseloomu kujundamisega, vägivalla ja kiusamise ärahoidmisega, narkootikumide kasutamise ennetusega.

Pärast seda on tehtud mitmeid uuringuid, mis näitavad, et sotsiaalse ja emotsionaalse arengu tunnid parandavad märgatavalt ka akadeemilisi saavutusi. Suurt osa headest õpitulemusest saab seostada tähelepanu ja töömälu - prefrontaalse ajukoore põhifuntsioonide - paranemisega.

Eriti üllatav on EI-i mõju ärimaailmale, kus üks täiskasvanute õppevorme käsitleb juhtimist ja töötajate arengut.

Kui kõrgest IQ-st on kasu akadeemilises plaanis, siis EQ-st lisaks eelnimetatutele veel ka tervise ja armu- või sõprussuhete ning sportlike saavutuste puhul.

Ühe juhtide leidmisega tegeleva firma peaanalüütik ütles selle kohta, et tegevjuhte palgatakse nende intellekti ja ärikogemuste põhjal ja vallandatakse emotsionaalse intelligentsuse vähesuse tõttu.

Autor seletab mitmete kujundlike näidete abil lahti nn vooseisundit, mis paneb täielikult ennastunustavalt millelegi keskenduma. See on muretsemise ja mõtisklemise vastand. Voogu sattumiseks on mitu viisi. Esiteks tahtlik tähelepanu keskendamine käsilolevale ülesandele, mis nõuab teatud enesedistsipliini harjutamist ja kõige raskem on just tegevuse algusosa. Niipea kui ollakse jõudnud keskendumises teatud piirini, võtab see seisund kontrolli üle, vabastades meid nii emotsionaalsest rahutusest kui ka vajadusest pingutada. Töö puhul suudavad inimesed kõige paremini sellisesse seisundisse jõuda siis, kui nad peavad tavalisest veidi rohkem pingutama. Kui nad teevad oma tavapärast rutiinset tööd, siis neil hakkab igav ja keskendumine hajub. Kui aga ülesanne on ülejõukäiv, siis tekivad segavad hirmumõtted. Vooseisund, kus inimene ennastunustavalt ja maksimaalse keskendumisega midagi teeb, tekib selles kitsas lõigus igavuse ja hirmu vahel. Tähelepanu on voo puhul rahulikus olekus, kuid kontsentreeritud, mis erineb vägagi pingutatud keskendumisest kui oleme väsinud, tüdinud või meid valdavad negatiivsed emotsioonid.

Võiks eeldada, et niisugused kaalukad ülesanded nõuavad rohkem ajukoore tegevust, kuid tegelikkuses on vastupidi - raske näib kerge- kõige keerulisemad ülesanded lahendatakse vaimse energia minimaalse kulutamisega. Kui inimesed on hõivatud tegevustega, mis ilma vaevata vallutavad ja hoiavad endal nende tähelepanu, siis nende aju rahuneb maha, mis tähendab et ajukoore erutus väheneb ja töö ei tundu väsitav, vaid värskendav ja rikastav.

Samas pingutatud keskendumine, mida piitsutab takka muretsemine, põhjustab ajukoore suurendatud aktiivsust ning inimene väsib ja teeb vigu. 

Kuna vooseisund tekib siis, kui inimene annab endast maksimumi, siis on oskuste täiustudes vaja voo esilekutsumiseks järjest raskemaid ülesandeid. 

Autor toob väja uuringu 200 kunstniku kohta 18 aastat pärast kunstikooli lõpetamist, et neist, kes olid kooli ajal nautinud maalimist ennast, said ka pärast kooli tõsised kunstnikud, kuid need, keda oli motiveerinud rikkus ja kuulsus, siirdusid hiljem teistele elualadele. Kui kunstnik hakkab lõuendi ees mõtlema sellele, kui palju raha ta maali eest saab või mida kriitikud arvavad, siis ei taba ta originaalseid ideid.

Soovitan seda raamatut lugeda silmadega, mitte kuulata audios, sest info on kontsentreeritud ja teaduslik, seepärast läheb kuulates palju kaduma ja see võib tunduda isegi igavana.