Raamat, mis käsitleb mõtlemisvigu.

Mõtlemisveaks nimetab autor süstemaatilist kõrvalekaldumist ratsionaalsest mõtlemisest ja käitumisest. Raamatus käsitleb ta 52 mõtlemisviga, alustades oma teadmiste ja oskuste ülehindamisest, mida esineb palju rohkem kui oma teadmiste alahindamist. Teiseks toob ta välja fakti, et inimesi paneb palju kiiremini tegutsema oht midagi kaotada, kui lootus midagi võita. 

Paljud algajad ettevõtjad on pimestatud suurte firmade edust ja enamus noori on kindlad, et neist saavad tippjuhid. Samas kui vaadata statistikat, siis vaid väike hulk ettevõtteid jõuab stardipakust kaugemale ja enamus neistki läheb esimeste aastate jooksul kas hingusele või jääb mõne töötajaga väikefirmaks. Kuna pildis on ainult suured ja edukad ettevõtted, siis jääb inimestele mulje, et kui kõigil läheb nii hästi, küll siis läheb mul samuti. Sama asi kehtib muusikute, näitlejate, kirjanike ja teiste avaliku elu tegelaste puhul. Kuna edu hakkab igapäevaelus silma paremini kui ebaedu, hinnatakse oma edu saavutamise võimalusi pidevalt üle.

Veel räägib autor õnnetundest. See on enamjaolt kaasasündinud. Nii võib meile õnnelikke inimesi vaadates jääda vale mulje, et see, mida nad teevad, teeb neid õnnelikuks. Tegelikkuses ongi nad enamjaolt õnnelikud, ükskõik, mida nad teevad.

Modellid reklaamivad kosmeetikatooteid, sest nad on ilusad ja sobivad kõige paremini selliseks tööks, mitte pole nad muutunud ilusaks neid tooteid kasutades. Alati, kui ajame segi valikukriteeriumi ja tulemuse, oleme langenud illusiooni ohvriks. Ilma selleta aga ei toimiks pooled reklaamidest. Samasugune illusioon toimib ka mitmete populaarsete koolide puhul. Inimestele tundub, et kuna seal on head õpitulemused, on need paremad koolid. Tegelikkuses on aga tihti hoopis nii, et kuna need koolid on popid, siis saavad nad oma õpilasi valida ja sellepärast on ka õpitulemused paremad.

Juttu tuleb nn karjainstinktist, kus inimesed käituvad igaks juhuks nii nagu kõik teised, kuigi see võib olla absurdne. Karjainstinkt põhjustab nii börsimulli tekkimist kui ka börsipaanikat.

Lugesin antud raamatut juba paar aastat tagasi ning tuleb meelde veel näiteks  välend "kollektiivne logelemine" või "autoriteetide kummardamine". 

Kirjanik lähtub oma raamatus pigem skeptilisest vaatenurgast elule ja selgitab, kuidas pessimistlikum vaatenurk asjadele on enamasti realistlikum kui positiivne, mis hindab oma teadmisi, oskusi ja võimalusi pahatihti üle. Raamat on päris sisutihe ja huvitav, olen seda aegajalt uuesti sirvinud ning soovitan lugeda.