Founder Starter
Mõnus kerge lugemine, raamat sellest, kuidas riideäris läbi lüüa, mida kuulasin audiona.
Sophia Amoruso ei olnud lapsepõlves ja teismeeas mingi eeskujulik tüdruk. Kui ta oli 17, läksid ta vanemad lahku, ja ta kasutas juhust, et omaette elama hakata ja ise hakkama saada, jagades korterit meessoost muusikutega, kus tema tuba oli trepialune kapp. 18 aastasena rändas ta ringi hääletades ja otsis prügikastidest toitu ning tegeles pisivargustega. Kui ta siis aasta pärast vahistati, tegi ta lõpparve varastamisega.
2006 avas ta eBays poe nimega Nasty gal Vintage ning 2014 juhtis ta juba firmat, mille väärtus oli üle 100 miljoni dollari ja millel oli 4600-ruutmeetrine kontor Los Angeleses ning 350 töötajat.
Oma elulooraamatus (mida ta ise ei nimeta nii), räägibki ta sellest, kuidas ta kaheksa aasta jooksul muutus rahutust ja toidujäänuseid söövast anarhistist, kes tahtis süsteemi põrmustada, hoopis miljonärist ärinaiseks. Oma raamatus soovib kirjanik õpetada lugejatele, kuidas õppida enda ja teiste vigadest, millal midagi pooleli jätta ja millal juurde küsida, küsimusi esitama ja mitte midagi pimesi uskuma, millal reegleid järgida ja millal ise uusi reegleid luua.
Elus on teatud irooniat, sest kirjanik rajas netiäri, kuna ta tahtis töötada kodus, üksi. Kuid tulemus oli hoopis see, et ta räägib nüüd ühe tööpäeva jooksul enamate inimestega kui varem terve kuu jooksul.
Alustuseks polnud tal muud kui palju vaba aega, kuhi vintage-müüjatelt saadud sõbrakutseid, kokkupuude fotograafiaga , mõningad kenad sõbrad, keda modellidena kasutada ning oskus hästi pahna sees tuhnida. Kõigepealt ostis ta raamatu, mis õpetas eBays oma äri avama, mille järel ta hakkas lisama kasutatud riietele omapoolseid täiendusi ning hakkas neid müüma interneti oksjonitel. Kui müük õnnestus, läks ta kohe otsima müüdud esemega sarnaseid rõivaid. Kui aga müük ei läinud, käis ta edaspidi taolistest riietest suure kaarega mööda. See tekitas sõltuvust, sest temasuguse adrenaliinisõltlase jaoks pakkus oksjonite jälgimine vaimustavat rahuldust. Näiteks ostis ta ühest kaltsukast 2 vanast ajast pärit Chaneli jakki, 8 dollarit tükk, pani need müüki alghinnaga 9.99 ja müüs maha rohkem kui 1500 dollari eest. Kasutatud riiete poest vana kraami ostes tingis ta alati, isegi kui see tähendas 50 senti hinnast alla saada, sest iga sent oli arvel.
Ta elas sõna otsese mõttes koluhunniku otsas: tegi tööd oma voodis, mis oli kaetud riietega ja mida ümbritsesid pakkematerjalid, karbid olid ebakindlalt minipliidi peal, mis oli omakorda minikülmiku peal. Samas ei hoolinud ta sellest, et kulutas Starbucksis 100 dollarit kuus, sest ta polnud kooner, vaid kokkuhoidlik ja kalkuleeriv oma töös, sõltuvuses oma ärist ja selle kasvu jälgimisest.
Kui ta parasjagu uut kaupa kokku ei ajanud, oli ta kodus ja lisas MySpaces uusi sõpru, keda sai lausa 60 000. Ise nimetas ta ennast töönarkomaanist mutandiks, kes käib riides nagu lihavõttejänes. Sõprade lisamiseks oli tal ka vastav tarkvara, kuid ta tegi hoopis nii, et otsis välja mõne popima tüdruku sõbrad ja lisas ainult teatud vanuses tüdruikuid, kes elasid teatud linnades ning iga 10 tüdruku lisamise järel pidi ta sisestama koodi, et ta on inimene, mitte spämmiv arvuti. Omades MySpaces juba kümneid tuhandeid sõpru, suunas ta neid oma eBay poodi, tehes blogipostitusi iga oksjoni kohta, mida ta korraldas. Ta vastas alati kommentaaridele, mis tema lehele jäeti ning kohtles oma kliente nagu häid sõpru.
Kui modelle ei õnnestunud palgata, asus ta ise modellina riideid selga panema, jälgides et korraga poleks müügis sarnaseid asju, vältimaks nende omavahelist konkureerimist. Modellid leidis ta tavaliselt MySpacest ja ostis neile tasuks burgerit. Pildistamisel pidas ta silmas fakti, et kliendid kerisid kiiruga läbi pisikesi pilte ja keskendusid igale vähem kui sekundi murdosa, nii et pisikesed pildid pidid teistest kuidagi eristuma. Kuna ta sättis kõik müüdavad rõivatükid pealaest jalatallani, juustest kingadeni paika, siis tunnistasid kliendid, et õhtul välja minnes ja riideid selga panemiseks valides, ammutasid nad Nasty Gal Vintage`i leheküljelt inspiratsiooni. Sealt edasi, olles tol hetkel lihtsalt toas passiv tüdruk, kellel oli paarkümmend klienti, leidis ta ühe vabakutselise fotograafi, kes oli nõus vahetuskaubana tema asemel pildistama, et ta ise saaks nüüd stilistikaga tegeleda. Fotograaf sai tasuks neid pilte oma portfoolios kasutada, samal ajal kui Sophia hankis modellid, leidis võttepaigad ja pani modellid riidesse, hoolitsedes kogu stilistika eest.
Kuid need olid alles esimesed sammud tõelise eduni. Kui tahad teada, mis sai edasi, siis soovitan lugeda või kuulata audios, nagu teen mina, sest nii saan ühendada 2 asja, mida igapäevaselt teen - jooksmise ja raamatud. Neid ükshaaval tehes mõlema jaoks aega ei jätkuks. Lisaks on mu töö telefonis ja arvutis ning ka ilualased täppistööd, mis nõuavad pidevat silmade pingutust. Nii et audios raamatute kuulamine on minu jaoks väga hea variant.